Kas uurimisasutused võivad meie e-kirju lugeda?

Riigikohtu 8. juuni 2026 lahend asjas 1-22-7314/268 tõstatab olulisi küsimusi e-posti privaatsuse ja uurimisasutuste ligipääsu kohta e-kirjadele. NAMMi advokaat Kristjan Tuul kirjutas Postimehes, miks peaks see teema puudutama iga e-posti kasutajat, mitte üksnes konkreetse kriminaalasja osalisi.

Riigikohus selgitas, et kui uurimisasutus saab e-kirjade sisule ligipääsu teenusepakkuja kaudu, võib see olla sekkumine põhiseaduse § 43 kaitstud sõnumisaladusse. Lahendis peeti probleemseks ka seda, et välja nõuti kogu e-postkasti sisu, piiramata päringut näiteks kahtlustuse ajaperioodiga.

Kristjan Tuul arutleb Postimehe artiklis, mida see ütleb uurimisasutuste senise praktika kohta ja miks e-kirjavahetuse kaitstus vajab selgemaid vastuseid. Artikliga saab tutvuda Postimehes ning Riigikohtu lahendiga siin.

Terviseandmed: kas politsei võib neid loata küsida?

Politsei terviseandmete päringud tõid esile probleemi, millele juhtis tähelepanu NAMMi vandeadvokaat Sander Potisepp. Küsimus ei olnud üksnes selles, kas politsei võib kriminaalmenetluses terviseandmeid küsida. Põhiküsimus oli selles, kas seda tehakse inimese nõusolekul, kohtu kontrolli all või mõnel muul selgelt arusaadaval õiguslikul alusel.

Postimees kirjutas, et politsei oli avalikkusele jätnud mulje, nagu küsitaks inimeste terviseandmeid ainult nende loal. Sander märkas selles vastuolu ja tõi välja, et praktika võib olla laiem. Tema sekkumise järel tuli politseil tunnistada, et terviseandmeid on päritud ka ilma inimese loata.

Terviseandmed ei ole tavaline menetlusinfo. Need võivad näidata inimese haigusi, ravi, sõltuvusi, vaimse tervise seisundit ja muud väga isiklikku. Seetõttu peab nende kasutamine olema erandlik, põhjendatud ja hiljem kontrollitav.

Sandri tõstatatud küsimus on oluline kõigile inimestele, mitte ainult neile, kes on mõnes kriminaalasjas kahtlustatavad või tunnistajad. Kui riigiasutus saab tundlikke andmeid küsida lihtsalt päringuga, peab inimesel olema kindlus, et seda õigust ei kasutata liiga laialt.

Praktiline probleem on ka selles, et inimene ei pruugi teada, kes tema terviseandmeid vaatas ja miks. See teema näitab, miks andmekaitse ei ole ainult tehniline küsimus. See on põhiõiguste küsimus. Kui riik kasutab inimese terviseandmeid, peab kontroll olema tugevam kui tavalise dokumendi või registriandme puhul.

Loe lähemalt Postimehest.

Tööõnnetus, töötaja õigused ja kahju hüvitamine

Tööõnnetus tuleb fikseerida ka siis, kui vigastus tundub esialgu väike või tööandjale teatamine ebamugav. NAMMi advokaat Simone Eelmaa ja büroo asutaja Küllike Namm kirjutasid Põhjarannikus tööõnnetustest, tööohutusest, töötaja õigustest ja tööandja vastutusest.

Artiklis arutletakse selle üle, mida teha siis, kui tööl juhtub õnnetus, vigastus tundub alguses tühine, tööandjale teatamine näib keeruline või töötaja kardab, et juhtunu fikseerimine võib kaasa tuua pahandusi. Just sellistes olukordades tehakse sageli otsuseid, mille tagajärjed avalduvad alles hiljem, kui tervisekahju süveneb, töövõime väheneb või tekib vaidlus selle üle, kas vigastus oli seotud tööga.

Mida teha kohe pärast tööõnnetust?

Advokaadibüroo NAMM soovitab tööõnnetuse korral tegutseda kiiresti ja läbimõeldult. Töötaja peaks juhtunust esimesel võimalusel teavitama tööandjat või vahetut juhti ning võimalusel tegema seda kirjalikult.

Kui vigastus vajab arstiabi, tuleb arstile ausalt öelda, et õnnetus juhtus tööülesandeid täites. Samuti tasub kirja panna, mis juhtus, millal ja kus see juhtus, millist tööd tehti, milliseid töövahendeid kasutati, kes olid kohal ning kas töökorralduses, juhendamises või töövahendites võis olla puudusi.

Millised tõendid tasub alles hoida?

Oluline on alles hoida fotod, sõnumid, e-kirjad, arsti dokumendid ja tunnistajate kontaktid. Need võivad hiljem olla määrava tähtsusega, kui on vaja tõendada tööõnnetuse asjaolusid, tööandja võimalikku vastutust või töötajale tekkinud kahju.

Tööõnnetuse fikseerimine ei ole töötaja poolt probleemi tekitamine. See on viis kaitsta oma tervist, sissetulekut ja õigusi. Kui juhtunu jääb dokumenteerimata, võib töötajal olla hiljem oluliselt keerulisem nõuda hüvitist ravikulude, sissetuleku kaotuse, töövõime vähenemise või muu kahju eest.

Kas tööandja vastutab alati?

Tööandja jaoks ei tähenda tööohutus üksnes juhendite olemasolu. Ohutu töökeskkond eeldab tegelikku riskide hindamist, sisulist juhendamist, sobivaid töövahendeid, järelevalvet ja valmisolekut töö peatada, kui töö tegemine seab inimese elu või tervise ohtu.

Kui õnnetus siiski juhtub, on aus ja täpne dokumenteerimine mõlema poole huvides. Sageli arvatakse, et kui töötaja on ise rikkunud tööohutusreegleid, siis vabaneb tööandja automaatselt vastutusest. See ei ole nii. Tööandja vabaneb vastutusest vaid siis, kui ta oli omalt poolt taganud tööohutuse, tööks sobivad vahendid ja vajaliku ettevalmistuse ning õnnetus juhtus sellest sõltumatult.

Küsimus: kas tööõnnetusest teatamine võib töötajale kahju teha?

Vastus: tööõnnetusest teatamine ei ole töötaja süüdistus tööandja vastu, vaid vajalik samm juhtunu fikseerimiseks. Kui õnnetus jääb dokumenteerimata, võib hiljem olla palju keerulisem tõendada, et tervisekahju tekkis töö tõttu.

Millal küsida õigusnõu?

Kui tööõnnetuse asjaolud on ebaselged, tööandja ei soovi juhtunut registreerida või töötaja ei tea, kuidas oma õigusi kaitsta, tasub õigusnõu küsida võimalikult vara. Varane nõustamine aitab vältida olukorda, kus vajalikud tõendid kaovad ja töötaja kannab üksi riski, mis võib tegelikult olla seotud puuduliku tööohutuse või tööandja kohustuste täitmata jätmisega.

Artiklit saab lugeda siin.

Kas välisriigi tõendeid võib pimesi usaldada?

ANOMi kaasus näitab, et teatud juhtudel tuleks välisriikidest saadud tõenditesse suhtuda suurema ettevaatusega. FBI loodud ANOMi telefonid näisid kasutajatele turvalise suhtlusvahendina, kuid tegelikult liikusid sõnumid õiguskaitseasutuste kontrolli alla. Selle operatsiooni mõju jõudis ka Eesti kriminaalasjadesse. Kokku esitati Eestis süüdistus 28 isikule.

NAMMi advokaadid on juhtinud tähelepanu, et selliseid tõendeid ei tohi usaldada pimesi. Tõendi väärtus ei sõltu ainult sõnumite sisust. Sama oluline on teada, kuidas need sõnumid riigi kätte jõudsid, kes andis selleks loa ja kas kogu protsess oli kooskõlas põhiõiguste kaitsega.

Riigikohus on leidnud, et ANOMi tõendeid saab Eestis kasutada. NAMMi advokaatide vaates ei lõpeta see siiski vaidlust selle üle, kui põhjalikult peab kohus välisriigi tõendi tausta kontrollima. Pikemalt kirjutasid sellest Simone Eelmaa, Sander Potisepp ja Kristjan Tuul Eesti Ekspressis.

Lisaks avas Sander Potisepp ERRi saates Pealtnägija ANOMi vaidluse praktilist külge. Tema selgitusest tuli esile, miks kaitsjate jaoks ei piisa üksnes teadmisest, et tõend pärineb välisriigist ja on saadud õigusabitaotlusega. Kaitsel peab olema võimalik aru saada, milline oli andmete kogumise tegelik ahel ja kas seda saab kohtus sisuliselt kontrollida. Just see teeb ANOMi kaasusest olulise näite ka tulevaste digitaalse tõendi vaidluste jaoks. Vaata lähemalt Pealtnägijast.

Laiem küsimus jääb samaks. Rahvusvaheline koostöö on kriminaalasjades vajalik, kuid see ei tohi muutuda võimaluseks kasutada Eestis tõendeid, mille kogumise üle puudub tegelik kontroll.

Kas lapse lennuhüvitise nõude saab kohtuloata loovutada?

Lapse lennuhüvitise nõude loovutamiseks ei ole üldjuhul vaja kohtu luba. Riigikohus selgitas, et vanem võib lapse nimel loovutada Euroopa Liidu määruse nr 261/2004 alusel tekkinud lennuhüvitise nõude sissenõudjale, kui tehing ei ohusta lapse vara oluliselt.

Milles vaidlus seisnes?

Flagito OÜ nõudis lennuettevõtjalt SmartLynx Airlines 72 reisija hilinenud lendude eest kokku 32 300 euro suurust hüvitist. Osa nõuetest puudutas lapsi, kelle hüvitisnõuded olid vanemad loovutanud sissenõudjale. Lennufirma leidis, et perekonnaseaduse järgi oleks vanematel tulnud enne loovutamist küsida kohtult luba, sest sissenõudja võtab oma teenuse eest 30 protsenti tasu, mis vähendab lapse vara.

Mida Riigikohus ütles?

Riigikohus lennufirma seisukohaga ei nõustunud. Kohtu luba on vaja tehinguteks, millel võib olla lapse varale oluline ja kaugeleulatuv mõju. Lennuhüvitis on määruse nr 261/2004 järgi fikseeritud suurusega nõue, tavaliselt 250 kuni 600 eurot. Kui vanem loovutab nõude selleks, et lapse hüvitis reaalselt sisse nõuda, võib see olla lapse huvides ka siis, kui teenusepakkuja võtab osa summast tasuks.

Mida see lapsevanemale tähendab?

Vanem ei pea iga väiksema, kindla suurusega hüvitisnõude loovutamiseks kohtusse minema. Oluline on siiski hinnata, kas kokkulepe on lapse jaoks mõistlik: kui teenustasu on ebaproportsionaalselt suur või tehinguga kaasneb muu varaline risk, võib olukord olla teistsugune.

Kas lapse nõude võib loovutada ilma kohtuloata?

Üldjuhul jah. Riigikohus leidis, et tavapärase lennuhüvitise sissenõudmine ei ole selline tehing, mis vajaks automaatselt kohtu luba. Praktiline järeldus on lihtne: lapse õigust lennuhüvitisele ei pea jätma kasutamata ainult seetõttu, et nõue on väike või lennufirma vaidleb vastu. Vanem võib valida sissenõudmise teenuse, kuid peaks säilitama kokkuleppe tingimused ja veenduma, et teenus on lapse huvides.

Loe lähemalt Postimehest või Riigikohtu otsusest.

Sideandmete säilitamine vajab selgemaid piire

Sideandmed võivad anda inimese eraelu kohta sama tundliku pildi kui sõnumi sisu. NAMMi advokaadid Sander Potisepp ja Kristjan Tuul kirjutasid ERR-is, et riik ei ole viinud sideandmete säilitamise reegleid piisavalt kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga.

Sideandmed näitavad, kellega inimene suhtleb, kus ta liigub ja millised on tema harjumused. Euroopa Kohus on mitmes lahendis selgitanud, et kõigi inimeste andmete vahet tegemata kogumine ei ole põhiõiguste kaitsega kooskõlas. Sama põhimõtet on advokaatide hinnangul Eesti õiguses liiga kaua edasi lükatud.

Mida see inimesele tähendab?

Kui sideandmeid säilitatakse kõigi kohta igaks juhuks, puudutab see mitte ainult kahtlustatavaid, vaid iga telefoni- ja internetikasutajat. Küsimus ei ole selles, kas riik võib raske kuriteo uurimiseks andmeid kasutada. Küsimus on selles, kas andmeid võib ennetavalt koguda kõigi kohta.

Mida peaks seadus täpsustama?

Seadus peaks selgelt ütlema, milliste raskete kuritegude uurimiseks sideandmeid kasutada võib, kelle kohta andmeid säilitatakse ja kes annab loa andmetele ligi pääseda. Üldine ja piiramatu kogumine ei paku kindlust ei inimesele ega uurimisasutusele, sest ebaselgelt kogutud tõend võib hiljem kohtus kasutuskõlbmatuks osutuda.

Kas sideandmeid võib kriminaalmenetluses kasutada? Võib, kuid kasutus peab olema seaduslik, põhjendatud ja kontrollitav. Raske kuriteo uurimine ei õigusta automaatselt kõigi inimeste andmete laussäilitamist.

Loe lähemalt ERR-st või Postimehest.

Semilarski kaasus näitas toimingupiirangu reeglite ebaselgust

Toimingupiirang peab olema avaliku võimu kandjale arusaadav enne, kui tema tegevust hakatakse hindama kriminaalasjana. Oliver Nääs ja Sander Potisepp kirjutasid Tartu Postimehes Valvo Semilarski kaasuse põhjal, et toimingupiirangutega seotud regulatsioon vajab seadusandja tähelepanu.

Semilarski kriminaalasjas vaieldi muu hulgas selle üle, millal võib ametiisiku otsus olla seotud tema enda või temaga seotud ettevõtte huvidega. Tartu Ringkonnakohus tühistas osa süüdimõistmisest ja leidis, et kahe kinnistu enampakkumisele suunamist ei saanud pidada Semilarskiga seotud ettevõtte suhtes tehtud otsusteks.

Miks see on oluline?

Korruptsioonivastased reeglid peavad vältima huvide konflikti, kuid need peavad olema ka piisavalt selged. Kui avaliku teenistuse inimene ei saa enne otsustamist aru, kas ta peab end taandama, tekib oht, et kriminaalvastutus sõltub hilisemast tõlgendusest.

Mida teha praktikas?

Ametiisik peaks võimaliku huvide konflikti korral küsima nõu enne otsuse tegemist ja dokumenteerima, miks ta osaleb või taandub. Samal ajal on seadusandja ülesanne sõnastada toimingupiirang nii, et see oleks mõistetav ka väljaspool kohtusaali.

Kas iga huvide konflikt on kuritegu? Ei ole. Huvide konflikt võib vajada taandumist või halduslikku lahendust, kuid kriminaalvastutus eeldab selget seaduslikku alust ja tõendatud rikkumist.

Loe lähemalt Tartu Postimehest.