Kas välisriigi tõendeid võib pimesi usaldada?

ANOMi kaasus näitab, et teatud juhtudel tuleks välisriikidest saadud tõenditesse suhtuda suurema ettevaatusega. FBI loodud ANOMi telefonid näisid kasutajatele turvalise suhtlusvahendina, kuid tegelikult liikusid sõnumid õiguskaitseasutuste kontrolli alla. Selle operatsiooni mõju jõudis ka Eesti kriminaalasjadesse. Kokku esitati Eestis süüdistus 28 isikule.

NAMMi advokaadid on juhtinud tähelepanu, et selliseid tõendeid ei tohi usaldada pimesi. Tõendi väärtus ei sõltu ainult sõnumite sisust. Sama oluline on teada, kuidas need sõnumid riigi kätte jõudsid, kes andis selleks loa ja kas kogu protsess oli kooskõlas põhiõiguste kaitsega.

Riigikohus on leidnud, et ANOMi tõendeid saab Eestis kasutada. NAMMi advokaatide vaates ei lõpeta see siiski vaidlust selle üle, kui põhjalikult peab kohus välisriigi tõendi tausta kontrollima. Pikemalt kirjutasid sellest Simone Eelmaa, Sander Potisepp ja Kristjan Tuul Eesti Ekspressis.

Lisaks avas Sander Potisepp ERRi saates Pealtnägija ANOMi vaidluse praktilist külge. Tema selgitusest tuli esile, miks kaitsjate jaoks ei piisa üksnes teadmisest, et tõend pärineb välisriigist ja on saadud õigusabitaotlusega. Kaitsel peab olema võimalik aru saada, milline oli andmete kogumise tegelik ahel ja kas seda saab kohtus sisuliselt kontrollida. Just see teeb ANOMi kaasusest olulise näite ka tulevaste digitaalse tõendi vaidluste jaoks. Vaata lähemalt Pealtnägijast.

Laiem küsimus jääb samaks. Rahvusvaheline koostöö on kriminaalasjades vajalik, kuid see ei tohi muutuda võimaluseks kasutada Eestis tõendeid, mille kogumise üle puudub tegelik kontroll.